Aastal 1957 alustasid Charles Hard Townes ja Arthur Leonard Schawlow, seejärel Bell Labs, infrapuna laseriga seotud tõsist uurimist. Kui ideed arenesid, siis nad jätsid infrapunakiirguse asemel keskenduma nähtavale valgusele. Mõistet nimetati algselt "optiliseks maseriks". 1958. aastal esitas Bell Labs oma kavandatava optilise masseeri patenditaotluse; ning Schawlow ja Townes esitasid oma teoreetiliste arvutuste käsitsi selle füüsilise ülevaate jaoks, mis avaldati sel aastal numbril 112, väljaanne nr 6.
Samal ajal töötas Columbia ülikoolis kraadiõppur Gordon Gould doktoritööga põneva talliumi energia tasemete kohta. Kui Gould ja Townes kohtusid, rääkisid nad kiirguse emissioonist kui üldainest; hiljem novembris 1957 märkis Gould oma ideed "laseri" jaoks, sealhulgas avatud resonaatori (hiljem olulise laser-seadme komponendi) kasutamine. Lisaks sellele tegi Prokhorov iseseisvalt 1958. aastal iseseisva plaani kasutada avatud ideoloogiat, mis avaldati esimesel kohal (NSV Liidus). Mujal USAs nõustusid Schawlow ja Townes avatud resonaatoriga laserdisainiga - ilmselt ei teadnud Prokhorovi väljaandeid ega Gouldi avaldamata laseritööd.
1959. aastal toimunud konverentsil avaldas Gordon Gould ajakirjas LASER lause "LASER", "Valguse võimendamine kiirguse kiirguse poolt". Gouldi keeleline kavatsus oli kasutada "-aser" sõna osakest sufiksina - täpselt tähistada LASER-seadme kiiratava valguse spektrit; seega x-rays: xaser, ultraviolett: uvaser, et cetera; ükski ei tuvastanud end diskreetse terminina, kuigi raadiosagedust kiirgavate seadmete tähistamiseks kasutati lühidalt "raserit".
Gouldi märkmed hõlmasid laserkiire võimalikke rakendusi, nagu spektromeetria, interferomeetria, radar ja tuumasüntees. Ta jätkas idee väljatöötamist ja esitas patenditaotluse 1959. aasta aprillis. USA Patendiamet keeldus oma taotlusest ja andis Bell Labsile patendi 1960. aastal. See tõi kaasa teadusliku prestiiži ja raha, mis oli kahekümne kaheksa aasta tagant panused. Gould võitis oma esimese väiksema patendi 1977. aastal, kuid enne 1987 sai ta esimese olulise patendivaidluste võidu, kui föderaal kohtunik tellis USA patendiametil väljastada Gouldtile patente optiliselt pumpatavate ja gaaslahendusega laserseadmete jaoks. Ajaloolased jäävad lahendamata küsimuse, kuidas määrata laseri leiutamiseks krediiti.
16. mail 1960 töötas Theodore H. Maiman esimese toimivas laseriga Hughesi uurimislaborites Malibu Californias mitmetel uurimisrühmadel, sealhulgas Townesi juures Columbia ülikoolis, Arthur Schawlowis, Bell Labsis ja Gouldis TRG (tehnilise uurimisrühma) ettevõte. Maimani funktsionaalseks laseriks kasutati tahkefaasilisel välklambiga pumbatavat sünteetilist rubiinkristalli, mis toodab punast laserkiirgust 694 nanomeetri lainepikkusel; Kuid see seade oli võimeline impulsside tõttu oma kolmetasandilise pumba projekteerimise skeemi tõttu. Sellel aastal koostati Iraani füüsik Ali Javan ja William R. Bennett ja Donald Herriott esimese gaasi laseriga, kasutades infrapunal pidevat tööd võimaldavat heliumi ja neooni (USA patent 3 149 290); Hiljem sai Javan 1993. aastal Albert Einsteini auhinna. Basov ja Javan pakkusid välja pooljuht-laserdioodide kontseptsiooni. 1962. aastal ilmus Robert N. Hall esimese laserioodide seade, mis valmistati galliumarseeniidist ja eraldati spektri lähima infrapuna sagedusalas 850 nm juures. Selle aasta möödumisel näitas Nick Holonyak, Jr. Esimene pooljuhtlaser, millel oli nähtav emissioon. Seda esimest pooljuhtlaserit tohib kasutada ainult impulss-kiirte töös ja kui see on jahutatud vedelas lämmastiku temperatuuridele (77 K). 1970. aastal asutasid Zhores Alferov NSV Liidus ning Izuo Hayashi ja Bell Telephone Laboratories Morton Panish ka sõltumatult arendasid ruumitemperatuuri, pidevalt töötavad dioodlaserid, kasutades heterokünteesi struktuuri.
